Ärevus maailmas ja Eestis

Ärevus on üks baasemotsioone.

Me tunneme ärevust tähtaegade, suhte pingete, euribori ja liiklusolude pärast.

Psühholoogiatreaduses öeldakse, et ärevus on inimese arengu üks mootoreid.

Samas ärevuse sõna endakohast kasutamist Eestis valdavalt välditakse - justkui ärevust tuniistades ma siis poleks enam juhitav.

2024.a. uuringutes World Population reviews on maade ärevuse tabelis eesotsas Portugal, 7. kohal on Norra ja Eesti 110.kohal (107..- Põhja-Korea, hämmastav).

Muidugi vahel uurimused ka eksivad - sõltub palju mõõtmismetoodikaist.

Terapeudina, töötades inimestega, eestlaste sedavõrd madala ärevustasemega ühiskonnas ma nõusse ei jääks - viimaseil aastail on enamuse puhul see eriviisiliselt hüpanud kolmandiku võrra kindlasti. Juba euribori ja hindade ralli juba ajab närvi, alates maksudest, puhkuste planeerimisest jne.

Une kvaliteet on paljudel samuti kahanenud ja unehäired omakorda tõusnud. Läbipõlemistest ja depressioonidest rääkimata.

Elame tõesti pingelisel ajal.

Samas võiks öelda, et ühiskond paljus kaineneb. Puudutagu see siis energiavarustust, palgatõusude ootust või huviringe - me õpime seadma prioriteete.

Nii on ärevusel ka oma vastuolulisel viisil ka positiivne osa.

Väga sisukas selle aasta alguses on kaks aastat tagasi lahkunud kuulsa zen-õpetaja Thich Nhat Hanhi

mõttetera: ""Meie teadvus on nagu aed; kui hoolitseme selle eest, õitseb see ka kõige raskematel aegadel."

Et kasulik taim kasvaks ja umbrohi võimust ei võtaks.

Ole vaid hoolas aednik...