On imelik mõelda, et just koroonaepideemia tekitas suure muutuse vaimse tervise tähtsustamises: oli vaja sattuda ülemaailmses pandeemias sunniviisilisse suhtlemise ja
liikumise isolatsiooni, et tajuda vaimse tervise mõju tööalasele sooritusele ning suhetele. Et käitumise, mõtlemise, tunnetuse läbivaatuses ja muutumisvõimaluste avastamises võiks
pöörduja kogeda hoopis vabamaid võimalusi. Nii sai häbi psühholoogi või psühhiaatri poole pöördumise ees taanduda.
Isegi juhid töökohtadel hakkasid mõistma vaimse tervise väärtust: sellest sõltus ju ka tööviljakus. Tasub mõista, et ükski kriis ei stardi kunagi ainukesest hetkest või juhuslikust sõnast: üldsiselt on selle all ikka rahulolematus. Mingite sobimatuste või kriimustuste kogunemine – nagu liivaterad kingas.
Kui me neid algushetki ei näe või kõrvale paneme, siis marrastus, valu ja pinge ainult süvenevad – plahvatuse, võõrandumise ja katkemiseni.
Stigma (häbimärgistuse, häbi tunne) saab asenda emotsionaalse väärtustamisega. Väärtustus saab algatada uut kasvamise protsessi. Valust, kahtlusest ja häbist saab alata mingi uue ehitamise protsess. Uus Sina, kelle mõistmine ja vaade avarduvad, kes omandab uue jõu. Jõudu sulle avastamisel!
コメント