Kuidagi ju oleme saanud, võiksime ju saada? Jah võime. Ainult et ise oma senisele mõistmisele tuginedes, sellega ju jõudsimegi vahepeal langusesse, ummikusse? Alati vaid endale lootes võime tõesti hakkama saada, ent - millises kvaliteedis?
Saime ju valdavalt kooliajal, saime õpingutes? Iseseisvudes, esimestel töökohtades?
Esimestes armumistes? Suutsime ju leida lahendusi? Vähemalt edasiminekuks?
Üks vastus neile « miksidele » on - stressihulk. Mõningane stress tavaliselt käivitab meie sees
ressursse, nö. võtame ennast kokku, lahendame rohkem.
Ent stressi suurenedes suureneb surve me seisundile ning sensed emotsionaalsed varud
kahanevad. Sellises olukorras hakkab jõuliselt tõusma ärevus. Ja kõrgenev ärevus hakkab jõuliselt sööma sooritust. Olgu tööl või kodus. Väga kõrgele tõusvas ärevuses senine lahendusvõime hoopis hakkab - vähenema.
Varem mittekogetud ähvardavad olukorrad tekitavad kuhjudes juurde ärevust, lühiseid. Ja kui see koorem aina suureneb, hakkab sellest koormast moodustuma – kriis.
Kui juba pinged suurenevad, tähendab – midagi me pole osanud ette näha, tähendab – mingi osa me senisest seesmisest “tarkvarast” ei leia lahendust. Justkui mingid seesmised nn
programmijupid meis endis (või suhetes) ei suuda anda parimat tulemust, lasevad meis tekkida erroreid, põrkumisi ja konflikte? Tähendab, midagi me ise oma senise kogemuse ja oskuste ei näe ega oska piisavalt? Jookseme tühjaks? Ei suuda ennast kuuldavaks teha? Satume kurbadesse või valulikesse reaktsioonidesse? Tähendab, ikkagi midagi me enda nägemises ei näe kas ette või läbi? Ei saa nii olla õnnelikud?
Seepärast mõtlengi, et mingis mõttes on terapeut nagu käitumise tarkvara analüüsija, koos kliendiga; on, ühtaegu kuulaja, peegeldaja, ühtlasi tiimikaaslane, targem täiendaja, ka
koolitaja, meeletöö juht - et sa oma elus ja hinges ennast paremini tunneksid.
Comments