Kui üks vanem on dikteeriv ja käskiv

Peres, kus üks lapsevanem on jäik ja dikteeriv, võib tekkida keerulisi olukordi,

kus pereliikmed tunnevad end ahistatuna ja on hirmul. '

Ja lapsed hakkavad väljendama trotsi...

Vanema ägedus tekitab lapses trotsi

Kui üks lapsevanem kipub olema autoritaarne ja kontrolliv, on oluline läheneda

sellele probleemile delikaatselt ja arvestada kõikide pereliikmete heaolu ning

emotsionaalse tasakaalu hoidmisega.

Järgnevalt mõned soovitused, kuidas sellises peres käituda ja toimida.

Esimene samm on mõista, et jäik ja dikteeriv käitumine võib tuleneda lapsevanema

enda hirmudest, ärevusest või varasemast kogemusest.

Või siis tema vaadetest,mis tema arvates on selle pere jaoks "parim".

Tihti püüab see vanem luua ranget kontrolli oma pereliikmete üle,

et vältida olukordade kaost või ebamugavust.

Kuid selline lähenemine ei pruugi olla pereliikmete jaoks toetav ega soodustada tervislikku suhtlemist.

Seetõttu on oluline jääda rahulikuks ja mitte vastata samaga, sest

vastuseis võib viia konfliktide eskaleerumiseni.

Samavõrdne käskimise, karjumise, autoritaarsusega on vanema käitumise ambivalentsus, muutlikkus:

kui vahepeal on suuniste andmine ja suhtlus karm, kärkiv, külm

ja vahepeal - ülevoolav, üliemotsionaalne, poputav... sellisel juhul

saab laps sisemise sõnumi, et vanema sõnumeid ei saa usaldada, et ta peab

vanema muutlikkust kartma...Ja mis veel halvem: suure tõenäsusega

hakkab laps sellises peres osa enda tundeid või mõtteid varjama, saab

suunised olla (hirmust) ebaehe...

Sageli kandub lapsepõlvest alguse saanud varjamine või meeldidapüüdmine

tema täiskasvanud ellu... :(

Teine oluline aspekt on avatud suhtlemine. Lastele ja teisele lapsevanemale

tuleb pakkuda võimalust jagada oma tundeid ja muresid.

Jäik vanem võib tihti mitte mõista, kuidas tema käitumine pereliikmeid mõjutab,

kuna ta ei pruugi kuulda ega näha, kuidas lapsed või teine vanem tema tegevust kogevad.

Siiski tuleb arvestada, et sellise suhtluse alustamine peaks olema tehtud rahulikult ja lugupidavalt,

et mitte tekitada veelgi suuremat pinget.

Kui see ei toimi ja kodus on liiga palju stressi, võib olla kasulik pöörduda professionaalse nõustaja

või pereterapeudi poole.

Pereteraapia aitab mõista peredünaamikaid ja arendada paremaid suhtlemisvõtteid.

Lastevanema autoriteedi alusel üles ehitatud peremudelis võib olla kasulik,

et mõlemad lapsevanemad oleksid ühtsed oma lähenemisviisis laste kasvatamisse,

sest vastuolulised lähenemisviisid võivad lastes tekitada segadust, ärevust ja trotsi.

Ja kui lapsed saavad suuremaks - võivad nad autoritaarsest vanemast ära pöörduda.

Või mis veel kurvem: võivad piiratud oskuste tõttu ka oma lapsi hakata kasvatama sarnaselt...

Lõppkokkuvõttes on oluline säilitada tasakaal ja leida tervislik viis suhtlemiseks ja oma tunnete väljendamiseks, et pereliikmed saaksid üksteist mõista ja toetada.

Ja last not least: kuna hoolivus on suhtlemise üks baasväärtusi - alati tasub mustri jätkudes

partneril kaaluda, kas ta tõepoolest soovib ka ise elada dikteeritud väärtustega keskkonnas.

Uues ajas enamik inimesi sellega enam ei nõustu: uusaegsetes peredes (nagu riikideski) on hoolivusel, üksteisega arvestamisel järjest suurem kaal :)