Kas lapse jonnimine on normaalne?

Algatuseks lühidalt: lapse jonnimine on loomulik osa nende arengust, piiride õppimisest ja eneseväljenduse katsetamisest.

Iga laps emotsionaalsus on mõneti eripärane, ainulaadne, ja seetõttu võivad nad reageerida erinevalt ka olukordadele, mis vanemate arvates eeldavad kas kuulamist/kuuletumist või koostööd.

Vanemad sageli eeldavad, et kui lapsele juba midagi on öeldud, siis laps kuulab ja salvestab selle...

Aga kuidas käituda, kui enda sees impulsid, emotsioonid kerkivad?

Konkreetseid täiskasvanutele teadaolevaid "viisakaid" kombosid laps laps ei pruugi olla omandanud...

Jonnimine, mis eriti väikelastel, võib paiguti väljenduda vastupanuna täiskasvanute nõudmistele, on tavaliselt märk lapse vajadusest väljendada oma mittenõustumist, tahta pakutu asmel midagi muud.

Lapse "tahe" aga ei pruugi olla isegi teadvustatud: näiteks võib tegu väsimuse, kehva enesetunde, segaduse, haiguse maabumise jm-ga.

'

Pahameelehoos võib laps ka minema marssida

Kindlasti tasub mõista, et "jonnimine" (tõrksus, pahameel, vastuhakk) ei ole tahteliselt automaatselt otse "halb".

See võib olla ka väikelapse (või teimelise, vahel ka täiskasvanu) reaktsioon sellistele emotsioonidele nagu pettumus, ärevus, pahameel või isegi igavus...

Lapse jaoks on oluline arenedes õppida tundma oma erinevaid tekkivaid tundeid, nende tagajärgi ja ennast mõistetavalt väljendama.

Lapse tõrjuvat käitumist tasub võtta algatuseks huviga :)

Täiskasvanud aga on lapse tõrkumise suhtes sageli kärsitud, eeldades kas mängu katkestamist või kiiret kuuletumist ("pane kohe jope selga!") ja käsule allumist kohe ("kelega ma räägin?! Ma ütlesin, et tule kohe sööma!").

Täiskasvanud sageli ei taju ära lapse mängust hõivatuse haaratust ega pruugi korraldusi anda hoolival, toimival, sobival viisil. ...

Kui aga täiskasvanu kurjaks läheb, karjuma hakkab, ennast juhtida ei suuda, kuidas siis peaks suutmatema armastatud põnn? Mõtlemise kohta, kas pole?

Jonnimise põhjus peituda päris sageli ka selles, et lapsed katsetavad piire - kui palju ja millisel kujul midagi on lubatud.

(Vaadakem kasvõi seda, kui palju viimasel kümnel aastal on ühiskonnas olnud skandaale mittelubatava käitumisega - ka täiskasvanud võivad olla piiride ja sobivuse tajuga kimpus, kas pole?.)

Põnnid parimaid toimimisviise alles õpivad...

Katsetamine ja kogemine on tähtis

Oluline mõistmise koht: lapsed õpivad reaktsioone ja tagajärgi kõigepealt lähimate inimeste pealt.

Kui ema või isa kergesti karjuma hakkab, siis miks tema seda teha ei tohi?! Ise nad ju mängivad ette lubatavuse!? (Kehvematel juhtudel ka topelt-standardid: et "suured" inimesed justkui võivad häält tõsta, aga väikesed - ei tohi, mida asja ?!).

Need on tähtsad peeglisse vaatamise kohad - kas tahate oma peresse robotit või elavat emotsioonidega inimest?

Käitumine, mida lubavad endale lähimad täiskasvanud, kipub kanduma ka lastele, jauramine ja jonnimine kaasaarvatud...

Kontakt lapsega on väga tähtis

Näiteks kui laps ütleb "ei" mingile õpetusele, mis talle tundub ahistav. Või tahab ta kogeda, kas käsklust saaks ka mänguks pöörata? Tal võib huvi lla kogeda, kus nüüd täna mingid keelatuse piirid on. Tema poeakeses võib olla huvi , kas äkki täna tohib toitu maha ajada? Või mitte neid vastikuid pakse kindaid kätte panna?

Äkki täna, kui on nii hele ja tore päev, ikkagi võib minna lompi plätserdama - ükskord jääga lombi peal issiga koos krabistada ju võis?!

Oluline võti koostöö saavutamiseks on meie meie kannatlikkuses ja jätkuvas huvis, taiplikes oskustes.

Kui me võtame põnnide (või teismeliste?) kerkivaid katsetusi mängida piiridega osalt normaalseina, ei satu me nii kergesti pahameele küüsi, mõistame neid nutikaid põnevaid, ajutiselt meist väiksemaid inimesi rohkem:).

Lapsed õpivad meie reaktsioonidest

Kui jääte jonnihoogude või mässuga jänni, tasub ühendust võtta pereterapeudiga.