TMK, Rein Heinsalu filmist „Kertu”: lähisuhete vägivald ja vaikus saalis
Isa ja tütar, kaader filmisIsa ja tütar, kaader filmis "Kertu" Autor/allikas: pressimaterjalid
„Kõige selle taustal olin teistkordselt jahmunud, kui „Kertu” vaatamise järel sirvisin ilmunud retsensioone, avastades, et pool artiklitest käsitleb filmi kui „armastuslugu”...”
...kirjutab Rein Heinsalu ajakirjas Teater. Muusika. Kino
„Kertu”
Stsenarist ja režissöör: Ilmar Raag. Produtsent: Riina Sildos. Tegevprodutsent: Anneli Lepp. Režissööri 1. assistent: Helen Valkna. Kunstnikud: Jaagup Roomet ja Kristjan Suits. Rekvisiitor: Karin Tetsmann. Operaator: Kristjan-Jaak Nuudi. Helirežissöör: Horret Kuus. Helioperaator: Olger Bernadt. Kostüümikunstnik: Anu Lensment. Kostümeerija: Ave Kuik. Grimmikunstnik: Maarja Sild. Valgusmeister: Henri Savitski. Monteerija: Tambet Tasuja. On-line montaaž: Aleks Tenusaar ja Uku Toomet. Heliloojad: Mari Pokinen ja Horret Kuus.
Osades: Ursula Ratasepp (Kertu), Mait Malmsten (Villu), Leila Säälik (Malle), Külliki Saldre (Anu), Peeter Tammearu (Jüri), Piret Laurimaa (Kaarin), Aarne Mägi (Mehis), Ene Järvis (günekoloog), Helena Merzin (Maret), Helene Vannari (Helga), Jaanus Mehikas (Andres), Janek Sarapson (Peeter), Jüri Lumiste (onkoloog), Jüri Vlassov (Toomas), Kaie Mihkelson (arst Maarjamõisas), Kata-Riina Luide (Maire), Kiiri Tamm (Aino), Margus Prangel (Einar), Meelis Rämmeld (Rein), Peeter Jürgens (Juhan) jt.
35 mm, 92 min, värviline. © Amrion, 2013.
Ma ei mäletagi, kas pärast „Viimset reliikviat” oleks Eesti filmide puhul juhtunud, et tahad laupäeval kinno minna ja tund enne seansi algust on kahes (!) kinos paralleelselt linastuvale samale Eesti filmile saal t ä i e s t i välja müüdud!? Kui film on juba kaks nädalat jooksnud? Et meie Eesti publik vaatab oma Eesti filmi — haudvaikuses? Et eakad inimesed, kes sisenevad viimasel hetkel, istuvad nagu tudengid treppide peal?…
Just seda kogesin hämmastusega, vaadates Ilmar Raagi filmi „Kertu”.
Jah, muidugi on filmis ridamisi kõrgeklassilisi näitlejatöid: alla „väga hea” ei jää ei juht- ega kõrvalosadest ükski. Jah, Raag on positiivselt provokatiivne ja tundliku sotsiaal-psühholoogilise närviga. Jah, ta on (taas!) osanud üles korjata ning juba stsenaariumis lahti kirjutada vaka all hoitud teema: vägivald ja selle viljad Eesti peres. Jah, Ilmar Raag ilmutab lavastajana inimlikku ning ühiskondlikku küpsust ja väga palju sellest filmist on (vähemalt Eesti tasemel) lavastuslikult meisterlik. Ning ikkagi ei seleta ka kõigi eeltoodud tasandite lahtikirjutus seda vaikust ning jahmatust, keskenduse ning pinge tininat saalis. Kõik need tõdemused keerlesid mul peas, kui saalist välja tulin.
„Ei, noh, päris hea oli,” mõmises üks mees, vastates naistuttavale filmi vaatamise järel. „Kas sa üldse aru said, millega seal isa puhul oli tegemist?” nõudis küsija uuesti. „Millega siis?” pööritas mees segaduses silmi, nagu üht pärast järjekordset n-ö romantilist filmi, mida ta hea abielumehena nädalalõppudel kaasaga kohusetundlikult vaatamas käib. „Mis see intsest veel on?” ei teadnud ei tema ega teine küsitud sõna.
Pere-, kaasa arvatud seksuaalse vägivalla teemad, on viimasel kümnel aastal aktiivselt avalikkuse teadvusse kerkinud. Kui veel kümmekond aastat tagasi võis tunduda, et valdkond ise on üks Skandinaavia feministide turunduslik ülevõimendus, siis pärast hulgaliste artiklite ilmumist, naiste turvakeskuste loomist ning selliste raamatute nagu „Vaikijate hääled” ilmumist, ei sea ilmselt ükski kultuurne inimene teema tõsidust ühiskonnas kahtluse alla. Jah, ka Eestis miilab suhetes palju vägivalda, me ei saa seda eirata kui mingit nõuka-vene fenomeni. Seksuaalse vägivalla kohta väidab osa uurijaid naabruses Soomes, et tervelt 90% lastest, eeskätt muidugi tüdrukud, on kogenud seksuaalset ahistamist lapsepõlves.
Kõige selle taustal olin teistkordselt jahmunud, kui „Kertu” vaatamise järel sirvisin ilmunud retsensioone, avastades, et pool artiklitest käsitleb filmi kui „armastuslugu”, isa-tütre nihestunud suhted jäävad tähelepanuta, intsestist filmis räägivad üksikud retsensendid kui „vihjest” ning vägivallast (k.a intsestist) Kertu kui äreviku, foobiku, pärsitud isiksuse kujunemisel ei räägita üldse.
Hirm ning kaassõltuvus peategelase perekonnas jäävad käsitluste orbiidist valdavalt välja. Aga — mille peale siis publik vaikib? Millest see tõsidus, nägude kahvatus pärast filmi? Romantika ei tekita ju sellist pinget?
Väljakutsena oma tajule — okei, psühhodünaamikuna olen kursis traumateooriatega; aga — ega ma üle ei mõtle? —, huvitudes, kui palju on vaatajad ise või lähikonnas kogenud lähisuhete vägivalda ning kui palju tajutakse oma suguvõsas mahavaikitud (tabu)teemasid, koostan netipõhise küsitluse, lähen uuesti kahe seansi eel kinno, korjan vaatajailt nende e-posti aadresse, saadan välja küsitluse ning saan pilootuurimuse valimina 35 vastust. Millest need räägivad?
Mu hämmastus jätkub, kui kahe seansi valimist selgub, et nii nagu visuaalsest publiku pildistki näha, domineerib vastanute hulgas küps ja vanem publik: 41—60-aastasi on tervelt 47%, nendest üle poole vanuses 51—60. Samas, kõrgem haridus on vaadanuist tervelt 79 %. Ning tugeva või väga tugeva elamuse sai kokku 68% (37/31). Tugeva romantikakogemuse sai 57%, ent küllaltki paljud (31%) vastavad, et romantika puudutas neid vaid veidi. Kujutatud vägivald filmis aga puudutas tugevalt või väga tugevalt tervelt 89% vaatajaist (54/34). Samal ajal koges masendavana filmi vaid kolmandik (37%) ning üle poole (57%) vastas, et masendavana mõjus film üksnes „veidi”. Mitmeplaanilisena võtsid vaatajaist filmi kaks kolmandikku (62%).
Väliselt on „Kertu” justkui traditsiooniline realistlik põhjamaa film: tegevus toimub kuskil saarel hõreasustusega paigas; kruusased teed, kadakad, taga meri, napp tekst. Ulpivate jotadega külapood, üks natuke jõukam talu — ka selle omanikul on vaid aastaid näinud džiip —, ühe mehe ja tema ema umbne hurtsik, sotsiofoobne postiljoniplika… Aeglane rütm, mida mõrastavad afektid; hillitsetud tunded, mille vahelt vilksatavad ängid; harjumatus, oskamatus, suutmatus tundeid turvaliselt väljendada; kare, lihtsakoeline, vahel räuskav kõne… Selline on „Kertu” emotsionaalne keskkond.
Lähisuhete ja seksuaalset vägivalda on Eesti kinos ka varem nähtud. „Puhastus” tegi räigusest müügiartikli. See, mis Ilmar Raagi „Kertust” Eesti kinos teeb uudse nähtuse, on füüsilise (k.a seksuaalse) vägivalla sidumine vaimse terroriga, isiksusehäiringu vaatlus peretrauma kaudu, lülitades sinna juurde (retsensentide väljenduses „viiteliselt”) seksuaalse ärakasutamise draama.
…hirmul pereema (Külliki Saldre), kes vaid allub ja alistub… „hoolitsev” jõmm-isa (Peeter Tammearu), kes rippuvat metssiga nülgides lahtise käega nagu kõne punkteeringuks naisele regulaarselt näkku lahmib… majast välja kupatatud pereliikmed ja macho-isa haprale tütrele ähvardavalt rusikat näitamas (kaader katkeb)… inimeste keskel hirmunud Kertu, kes kolmekümnesena näeb välja nagu teismeline asteenik (Ursula Ratasepa mäng võimendab seda), kes poeb voodi alla peitu nagu viieaastane laps… esimene oodatud vahekord, kus tüdruk penetratsioonil saab krambid (suurelt krampunud käsi kaadris), nii et hingamine peaaegu seiskub… isa tütre toas, libisedes voodil lähemale; Kertu käsi „issitamise” impulsi järel nagu hüpnoosis liikumas vastu (kaader katkeb)… ja isa näiline triumf Villu ees, kus ta kasvuhoone stseenis laseb Kertul ennast pikalt suule suudelda: perversne intiim-fašism…
Jah, kui vaadelda filmi näidatud kaadrite haaval, ei ole isa seksuaalsuhe tütrega n-ö tõestatud. Ent läheduse tüüpi kirjeldava märgina on see selgelt loetav. Nii nagu ka vägivald, despootlus Kertu pere suhete alusena.
Just selle korduva ja laieneva „viitelisuse” kaudu annab Raag oma filmis toimuvale psühholoogilise avaruse; luuakse hargnevate otstega pildistik nagu neuronvõrk, süsteemse semiootikaga ruum. Mitte midagi ei öelda üldistatult otse ega üheselt lõpuni; läbivate lõimedena on tajutav pidev üksindus (hingeliselt üksi on nii Kertu kui ta ema; Villu (Mait Malmsten) kui ta ema (Leila Säälik); või poemüüja (Helena Merzin)) ja oskamatus-suutmatus peenemaid tundeid arenenult väljendada.
Esimene, kes kolkunud, nihestunud emotsionaalsusest otsustava sammu edasi teeb, tõstes mässu tallatuse ja heaolu all ussitava valskuse vastu, on lapsinimene Kertu. Isa poolt ja pere toel ahistatud mängukann. Minu arvates ei olnud filmis räigeim stseen mitte see, kus perversne isa sunnib tütart ennast suudlema, vaid hoopis rafineeritud sugestioon autos, kus isa manitseb tüdrukut aborti tegema; kus ta imalalt issitades keelitab Kertut kallimast loobuma, miksides vihase võimu läheduse ja ajupesuga. Kellelegi otse näpuga ei näidata, midagi sirgjooneliselt paika ei panda, aga see, kuidas nii näidatud pere kui nähtavalt ka küla sõltub demagoogiliselt „hooliva” juraktüranni suvast, kes modernse Mogri Märdina tallab ja keerutab kõiki (ka konstaablit), ehitab süsteemi kujundeist, mis loovad kontseptsiooni vaid võrgus. Summa on suurem kui osad, umbsuses ujuvate tunnete kujundid on filmis nagu fraktaalid, mis kasvatavad pingestuvat tervikut. Neid röökivate polkovnikute või direktorite, praporitest rääkimata, emotsionaalselt väärastunud isa ja juhikujusid, taustaks topeltmoraalist ja imalast „hoolivusest” nõretav vale, on kogenud nõukahulluse läbinud põlvkond. Ent hegemoonse maskuliinsuse jäänukid, eemalt erksad ja ilusad nagu rakvere raibe, õitsevad veel praegugi.
Ja miks rääkida vaid meestest? Kes poleks näinud kuskil kaubanduskeskuses titte tuuseldavat ema, sisinal või karjudes? Vanemliku vägivaldsuse õigustatus taandub alles praegu sirguva põlvkonnaga.
Vägivallaohvrite käitumist on nii kvalitatiivselt kui ka katseliselt psühholoogias uuritud. On äärmiselt raske mõista olukordi, kus alandatu on oma ahistajat ühtlasi armastanud (ma nimme ei pane seda sõna siin jutumärkidesse). Nn Stockholmi sündroom on täiesti reaalne nähtus. Pidevas hirmus ja manipulatsiooni tõttu võib ohvri kriitiline hindamisvõime pidurduda ning kui lõhestavalt mängitakse5 ühtlasi soojadele tunnetele, võib inimlik hoituse ja armastatuse tarbe karjuvas defitsiidis luua projektiivseid halo-kontakte. Alates Sigmund Freudist nimetatakse sellist mehhanismi „ülekandeks”.
Ja kui siit edasi liikuda just väikelaste psühholoogias 1950.—1960-ndatel suure murrangu põhjustanud John Bowlby kiindumusteooria juurde (6), võib täiesti selgelt mõista, miks ohvrid, segamini viha ja hirmuga, näiliselt täiesti siiralt enda orjastajat võivad armastada. Või kuidas alkohoolikutest meeste kaassõltlastest kaasad vabatahtlikult joobejooke toovad. Sest hirm viha ja karistuse ees on sedavõrd paaniline ning janu ära teenida kasvõi kübegi hoitust ja lähedust lummavalt suur, et divide et impera manipulatiivses hüpnoosis võivad lõhestatud ja vägistatud hakata vahepeal oma valitsejat ka ihalema, vähemalt „vabatahtlikult” alluma — kui nende väärtussüsteeme sihipäraselt lühistada ning siis produtseerida preemiaid.
Nn Väike Albert (8), kes tingituse katsetes on psühholoogias üks kuulsamaid, ei ole siin üksi; kronoloogiliselt küll kolmekümnene, aga psüühiliselt ja sotsiaalselt väikelapse ikka emotsionaalses arengus kinni jäänud (või kinnistatud?) Kertu on oma läheduskäitumise tingituselt sama jada näide…
Kui lugeda filmi otseste sündmuste kaudu, võttes seda vaid n-ö realismina, võib jääda mulje, et tegu on osalt ebatavalise, aga paljus ka tavalise ääremaa looga. Jotad, igatsev tüdruk, ahistav patriarhaalsus ja väljamurre sellest. Aga traditsiooniline realism, isegi kui ta on postmodernne, ei jäta üldiselt otsi õhku ega pilte pooleli, tema paradigma on tunnetatavuses. Ilmar Raag oma filmiga üritab enamat, kuvades kaht efekti: asjad on ilmsed, nähtavad, aga — me ei tea neid lõpuni. Me ei tea lõpuni täiesti kindlalt, mis Kertu pärsituse ja foobiad põhjustas; miks Kertu ema türannist mehe juurest lahkub ja mida Kertu Villule tunnistas. Me ei näe ega saa selgelt aru, kas Kertu isa laseb ennast lõpus maha (pauk kuskil käib? või lajatas ta rusikaga lauda?). Näeme üksnes seda, kuidas inimesed, nii Kertu, tema ema kui ka Villu, ennast lõpuks surnud ringist välja murravad — hoiakult ja meelelaadilt on Raag humanist. Aga armastades ilmselt tõsiselt üht postmodernismi isa Lyotard’i (kuidas muidu saanuks ta kirjutada temast eesti keeles ühe parima artikli (9)), ei loo Raag üht järjekordset üldistussuurusele pürgivat narratiivi, vaid lennutab õhku hulga võimalusi. Igaühel on oma tõde ja valu, need põrkuvad, vahepeal üks sööb teist, vägivalda on palju, aeg-ajalt tahaks katkestada ja karjuda, aga kokku võttes, nähes kõikide taju piire ja piiratust, k.a valu ka vägivaldsete nägudel, ei jää lõpuks järele ei viha ega hinnangut… lootust on… lihtsalt elu… vaikus saalis… „Tunnistagem esitamatut,” nagu ütleb Lyotard.
Kui paljud vaatajad on kogenud oma suguvõsas perevägivalda? Pooled ütlevad, et neil pole seda olnud (54%), ent ligilähedaselt sama palju, et on juhtunud (46%). Umbes sama pilt on agressiivsuse kogemisega lähisuhetes: 53% väidab, et pole kogenud, ent vahel ja veidi — 47%! Tervelt viiendik vaatajaist (22%) ei koge lähisuhteid vahel või üldse turvalistena (11/11). Ent mis tähtsam: küsimusele „Minu suguvõsas räägitakse piinlikest sündmustest (sh tabudest) vabalt” vastas 14% „üldse mitte”, ent tervelt 54% (sic!) — „vahel küll”! Kas sinna hulka jäävad ka sellised sündmused nagu „Kertus”?
Sass Henno kirjutab oma hiljutises pihtimuses „Naistevastase vägivalla elukaar”: „Kui ma veel väike ja nõrk olin, peksis ema mind kõige rohkem just vana pesumasina voolikuga. Mu tädipoega peksti kodus ja vahel garaaži all ka ventilaatoririhmaga.[- - -] Minust sai vägivalla usku mees.” (10) Ent ta muutus — kui tema kätte sattus kogumik soolisest vägivallast „Vaikijate hääled”. Ma ei naera mitte alati Andrus Kivirähi raamatuid lugedes, aga mulle tundub tõeliselt terve tema hoiak ja huvi kompleksidele otsa vaadata. Vanem põlvkond on üles kasvanud teadmisega, et rihm on „doktor” või vähemalt: „vits on kapi otsas”. Sellest, kui palju vana-vana ja veel vanematest emadest näiteks me suguvõsades mõisas vägistatud on, me üldiselt ei räägi (ehkki see mõneski legendis teada). Kertu isa kui šovinistlik jurakas, maal ja isoleeritud piirkondades, on tegelikult üpris levinud kuju, Peeter Tammearu mängib teda suurepäraselt.
Ent veel kord, üheseid kujusid Raagi filmis pole. Jota pole ainult jota, foobik üksnes krambikuhi ega šovinist karikatuurne värd. Isegi kaassõltlane või ühisahistaja pole ainult see. Ursula Ratasepp mängib Kertu avaraks just muutuvate peentoonidega ning Peeter Tammearu isana on hetkiti reaalselt pehme, murelik. Tekstitaguste toonidega mängib Villu ema väga ruumiliseks Leila Säälik; Külliki Saldre olek ja pilgud räägivad kordi enam kui tekst.
Mitmeplaanilisena tajus pilootküsitluses vaatajatest filmi 62% („tugevalt” või „väga tugevalt”). Väga või äärmiselt realistlikuna koguni 92%! Vormilt justkui traditsiooniliselt „põhjamaine”, on filmi tunnetus ja käsitlus väga postmodernistlikud — igas loos ja nähtuses on tohutult tasandeid. Nii nagu suurem osa vaatajaid tajub eestlasi kinnistena (65%), on ka „Kertu” jutustamisviis n-ö kinnine, napp ja siis — plahvatav. 26% küsitletuist vastab küsimusele „Mis Kertuga tema perekonnas oli juhtunud?”, et „isa oli vägivaldne“, ja 22%, et „perekond ei toetanud teda”. Erinevalt peenelt „viitelistest” retsensentidest tajus 48% küsitletuist Kertu trauma põhjusena otseselt, et „isa kasutas tüdrukut seksuaalselt”.
Ma ei püüagi väita, et „Kertu” filmina on maksimaalne. Michael Haneke „Valge paela” ruumilisuseni (see räägib samuti emotsionaalsest fašismist; üheks keskmeks samuti intsest), mis tõi filmile Kuldse Palmioksa aastal 2009, on veel tükk maad minna. Aga Eestis kogeb „Kertut” kui meie lugu reaalsena tugevalt või väga tugevalt 80%. Ja võibolla just seepärast valitseb ka vaikus saalis. Jättes kõrvale „heade vormide lohutuse” , millest räägib ka Lyotard, elustab Ilmar Raag lahknevusi, uskudes muutuste võimalikkusse.
Comments